Enamasti ei teki vead pahatahtlikkusest või lohakusest.
Oled sa kunagi kuulnud kolleegi ütlemas: „Ah, mis sa norid, ajad siin komakohti taga“? Olgu selleks siis väikesed ebatäpsused kuluarvel, pisut nihkes sõidupäevik või enam-vähem klappiv aruandlus – pisivigu kiputakse sageli pisendama. Aga on valdkondi, kus „enam-vähem“ lihtsalt ei lähe arvesse.
Kas lepiksime olukorraga, kui lennuk väljub veidi varem? Või kui pangalaenu järgmine makse on „umbes õige summa“? Kui vereproov näitab veidi vildakat tulemust? Kindlasti mitte. Sama ranget suhtumist vajab ka andmekasutus äris.
Kui analüüsi tulemused ei klapi juba mitmendat korda tegelikkusega või juhtkond on pidanud korduvalt tegema otsuseid ebatäpsetele andmetele tuginedes, siis tekib küsimus – kas meil peaks kehtima nulltolerants andmevigade suhtes? Lühike vastus – jah. Aga sellel on oma kontekst, sisu ja mõju, mida tasub põhjalikumalt lahti mõtestada.
Nulltolerants ei tähenda, et inimesi tuleks karistada iga vea eest. Pigem tähendab see, et me ei saa endale lubada, et vead jõuavad otsusteni. Andmed ei ole lihtsalt toorinfo, vaid sisend ärikriitilisteks otsusteks. Kui sisend on vale, siis on ka otsused valed.
Kuidas andmevead üldse tekivad?
Enamasti ei teki vead pahatahtlikkusest või lohakusest. Need tekivad inimlikest eksimustest – eriti kui andmeid tuleb sisestada käsitsi või olukordades, kus inimesed on kurnatud, stressis või teevad asju kiirustades. Vead võivad tekkida ka erinevate tõrgete tõttu süsteemides: formaatimise vead, andmekeskkondade omavahelised takistused jne. Kolmas põhjus, miks andmevead tekivad, on juba juhtimisalane teema, kus tuleb mõelda, kas ettevõttes on ühiselt kokku lepitud ja standardiseeritud, kuidas andmeid kirjeldatakse ja kogutakse. Vigade vältimiseks on vaja need protsessid standardiseerida, et mitte põhjustada lumepalli veeremist: vale müügiaruanne → valed prognoosid → liiga suur tootmismaht → laovarud seisavad → rahavoog pingestub.
Vigadest rääkimine ja nendele viitamine on sageli emotsionaalselt laetud ja konfliktid erinevate osapoolte vahel on kerged tekkima. Aruannete esitamise aeg, andmete täpsus ja andmete ajakohastamine on teemad, kus vigade puhul üritatakse pigem pea liiva alla peita, selle asemel et põhjustesse süübida.
Kultuur, mitte kontroll
Andmetest rääkides soovitan rõhuasetuse panna mitte niipalju kontrollimisele, vaid hoopis kultuuri kujundamisele. Nulltolerants ei peaks tähendama hirmukultuuri, vaid pigem usaldusväärset raamistikku, kus andmetega seotud töö on läbipaistev. Samuti tähendab see süsteemset kontrolli, mille raames tehakse vajalikud testid, validatsioonid ja ülevaatused.
„Eksimine on inimlik“ – seda ütlust on kuulnud kõik. Aga mis on lause teine pool, seda teavad vähesed – „Eksimine on inimlik, aga eksimusse kinni jäämine on kuratlik“. See viib meid taas kultuuri juurde tagasi. Andmed on väärtuslik ressurss ning selleks, et neist saaks pikaaegselt „kulda toota“, peab meeskonnas olema kultuur, kus asju ei vaikita maha ning õpitakse igast veast. Veel hullem, kui hakatakse vigu peitma ja ajalugu muutma.
Andmetest lugupidavas meeskonnakultuuris on skeptitsismil oma koht täitsa olemas. Kui miski tundub liiga ilus, et olla tõsi, siis tuleb uurida, miks see nii on. Meeskonnas peab kõigil olema õigus küsida ja kahelda – iga inimene võib olla see, kes avastab vea enne, kui see muutub kriisiks.
Ainus, mis kultuurist tuleks välja juurida, on eeldamine: „Ma eeldasin, et see töötab“ või „Küllap on need lihtsalt uued andmed.“ Selle asemel tuleb selgeks teha, miks aruanded tavapärasest oluliselt erinevad.
Andmevigade nulltolerants praktikas
Rääkides suurandmetest ja nende kogumisest, on eriti oluline tagada nende mitmekihiline kontroll, versiooniuuendused ja testimine, enne kui nende baasil hakatakse ulatuslikke juhtimisotsuseid tegema.
Vead maksavad
Mõnikord palju. Mõnikord inimelusid, mõnikord pöördumatuid ärikahjusid. Viga ei pea olema keeruline või tehniline – sageli piisab sellest, kui äriloogikat ei mõisteta lõpuni. Analüütiline loogika võib „tehniliselt töötada“, aga kui see ei kajasta tegelikku äriprotsessi, siis jõuame valede järeldusteni.
Just seetõttu tulebki kujundada töökultuur, kus iga viga:
- 1. märgatakse,
- 2. parandatakse,
- 3. dokumenteeritakse,
- 4. ning tehakse samme, et see enam ei korduks.
Tuleviku kvaliteedi hind
Üha rohkem liigume maailma poole, kus andmetest saab reaalajas sisend automatiseeritud otsustele – näiteks tehisintellekt otsustab, millal käivitada kampaania või millist toodet tarnida. Sellises maailmas ei ole ruumi vigadele.
Nulltolerants pole mitte ülereageerimine, vaid uus kvaliteedistandard, kui soovime liikuda automatiseeritud, läbipaistvate ja usaldusväärsete otsuste suunas. Tänased vead on homse ebaõnnestumise põhjused. Ja tulevik ei jäta ruumi ebatäpsusele.
Pane AI enda andmete täpsuse heaks tööle.
Võta ühendust ja küsi lisa
Hannes Rosenberg
Linkedin